Ehkki selliseid päikeselisi ja mahedaid päevi nagu täna pole ammu enam olnud, on sügis siiski üks minu lemmikaastaaegu. See vaikus ja teatav melanhoolsus, mis koos temaga kaasas käib, on samas nii salapärane kui ka hingerahustav.
27092014
Ma igatsen tagasi aega, mil kõik tundus nii lihtne. Ma olin õnnelik ja kartmatu. Mind ümbritsesid inimesed, kellele sain alati toetuda. Ja mis peamine – mul oli eesmärk, mille poole püüelda.
Kuid nüüd on kõik muutunud ja mina koos sellega. Minus olev tühjuse tunne aina kasvab ja kasvab, suutmata seda kuidagimoodi täita.
Ma olen kaotanud igasuguse elujõu ja teotahte, ekseldes ringi rahu kusagilt leidmata. Tean, et see ei saa enam niiviisi edasi kesta. Minus elab veel lootus, et kõik muutub.
Olen otsustanud lõpetada selle peatüki oma elus. Käes on aeg keerata uus lehekülg ja enam mitte kunagi olnule tagasi vaadata. Siit alates algab mu võitlus parema homse nimel!
Ma olen kaotanud igasuguse elujõu ja teotahte, ekseldes ringi rahu kusagilt leidmata. Tean, et see ei saa enam niiviisi edasi kesta. Minus elab veel lootus, et kõik muutub.
Olen otsustanud lõpetada selle peatüki oma elus. Käes on aeg keerata uus lehekülg ja enam mitte kunagi olnule tagasi vaadata. Siit alates algab mu võitlus parema homse nimel!
21092014
Sa näed mind. Ma paistan õnnelik, eks? Räägin naljakatest juhtumistest, naeran ning veedan kenasti aega, kuid sa ei tea, mis toimub minu sisemuses. Ma olen väsinud draamast ja sellest, et ma pole piisavalt hea.
Ma teesklen nagu kõik oleks korras, et mitte näida nõrgana ega inimesena, kes otsib tähelepanu. Kuid olles üksi, saan olla mina ise. Ma ei pea peitma oma kurbust, valu ega pettumust. Need tunded kuhjuvad minus, kuniks ma plahvatan.
Ma kaotan kontrolli enda üle ja sel hetkel muutun ma kellekski, kes ma ei taha olla. Mu keha on valudes, kuid mu mõistus on vaba. Ma ei tunne muud, kui põletavat valu. See rahustab mind ning hetkeks on kõik jälle korras.
Ma kaotan kontrolli enda üle ja sel hetkel muutun ma kellekski, kes ma ei taha olla. Mu keha on valudes, kuid mu mõistus on vaba. Ma ei tunne muud, kui põletavat valu. See rahustab mind ning hetkeks on kõik jälle korras.
03092014
Ma ei tea, mida ma hetkel tunnen. Võib-olla on see viha või hoopis pettumus? Ma tahan olla inimestega sõber, kuid ma olen väsinud haiget saamast. Ja seda korduvalt... Ma ei mõista, miks te mind kogu aeg ignoreerite, välja arvatud neil kordadel, kui teil omakasupüüdlikult midagi vaja on.
Ma tundsin end vähem üksikuna enne, kui te mu ellu tulite. Öelge mulle, miks on nii, et inimesed, kes lubavad alati sinu jaoks olemas olla, on just esimesed, kes su kõrvalt lahkuvad? Ma pidasin teid oma tõelisteks sõpradeks, kuid nagu näha, siis teie mitte.
Kui teil läks halvasti, olin mina see, kes teid aitas ja kuulas, lükates oma tegemised tagaplaanile. Teie mured said minu muredeks. Kuid kui mul oli teie abi tarvis, muutusin ma teile koheselt koormaks, mida te isegi ei söendanud mulle kordagi öelda.
Mida ma olen sellest õppinud? Seda, et pole oluline, kui palju sõpru sul on, sest ühel päeval sa mõistad, et ainuke, kellele sa loota saad, oled sina ise.
Tellimine:
Postitused (Atom)