Ma ei tea, mida ma hetkel tunnen. Võib-olla on see viha või hoopis pettumus? Ma tahan olla inimestega sõber, kuid ma olen väsinud haiget saamast. Ja seda korduvalt... Ma ei mõista, miks te mind kogu aeg ignoreerite, välja arvatud neil kordadel, kui teil omakasupüüdlikult midagi vaja on.
Ma tundsin end vähem üksikuna enne, kui te mu ellu tulite. Öelge mulle, miks on nii, et inimesed, kes lubavad alati sinu jaoks olemas olla, on just esimesed, kes su kõrvalt lahkuvad? Ma pidasin teid oma tõelisteks sõpradeks, kuid nagu näha, siis teie mitte.
Kui teil läks halvasti, olin mina see, kes teid aitas ja kuulas, lükates oma tegemised tagaplaanile. Teie mured said minu muredeks. Kuid kui mul oli teie abi tarvis, muutusin ma teile koheselt koormaks, mida te isegi ei söendanud mulle kordagi öelda.
Mida ma olen sellest õppinud? Seda, et pole oluline, kui palju sõpru sul on, sest ühel päeval sa mõistad, et ainuke, kellele sa loota saad, oled sina ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar